Sport kui teine töökoht

Tahtejõu Tuuri jälgedes

Selleks, et jõuda selleni, mis juhtus aastal 2015 Tahtejõu Tuuril, on vaja alustada veidi varasemast ajast, suve lõpust.

2015. aasta suveks oli mul juba kaks maantee hooaega selja taga, eelnevalt oli ainult mets ja kruus. Suvel avastasin, et on toimumas Hawaii Expresss Gran Fondo Estonia Tallinn-Tartu 234 km. Tundus ulme, kuid kirja ta sai. Suutsin kaasa vedada Urmo ja Eeriku, kellega ma eelnevad suved sõitsin. Urmoga tegime ka võtmetrenni enne Gran Fondot, käisime Paldiskis ja saime kirja 100 km. Minu jaoks see oli esimene sott, kõik muu oli alla seda. Siis tuligi Gran Fondo, mis jättis oma väikese jälje, esimest korda Eestis selline rahvamass, ühissõit Tartu, kõigil ühtemoodi särgid, see oli äge.

Sügise poole, Tiina saadab lingi, et vaata, toimub teist korda Tahtejõu Tuur. Alguses ma ütlesin see, et ma Tartu sõitsin ei tähenda, et ma suudan sõita kolm päeva nii. Kuid see asi jäi kripeldama. Aasta enne nägin telekast, kuidas Priit rääkis esimesest sõidust ja kutsus toetama. Tundus ulme sõit, samas oli ka siiras ja konkreetne point sees, ületad ennast ja teed head kellelegi teisele.

Kahtles ja põdesin, kuid kirja panin. Kolm päeva, Tallinn-Narva 246 km, Narva-Vändra 307 km ja Vändra-Tallinn 236 km. Üritasin kamraadid kaasa vedada, kuid suutsin ära rääkida ainult Eeriku, kes tuli teiseks päevaks ja tahtis kolm sotti ära teha.

30. oktoober, Pirita poes kogunemine, minul on mandross. Kõik, keda näen, tunduvad ulmelised vennad, kes teevad seda asja. Avasõnad, pakkimised ja minek. Saan sõita paar meetrit kui kaassõitja viskab külje maha. Riivab minu tagajooksu, ma ei pööra sellele tähelepanu, vaatan, et temaga kõik on korras ja jätkan väntamist, edasi teeb minu tagarehv paugu ja ongi juba kogu lugu. Ei jõudnud mäestki üles kui juba peab vahetama jooksu. Mis nüüd, juba jäeti maha, peab kuidagi järgi saama, õnneks Raido kuldsete kätega mehhaanik, vahetas nii kiiresti tagajooksu ära, et ma ei jõudnud reageeridagi ja käseb juba võta bussist kinni ja veab järgi. Päev läks kiirelt ja läbi Narva-Jõesuu saimegi Narva.

Hotellis kohtusime Aleksei Štšegloviga, keda toetasime, mees tegeleb vehklemisega ratastoolis. Peale kolmekuulist vehklemistrenni läks Aleksei otsejoones MMile, sealt tuli küll 13. koht, aga näiteks hilisemale pronksiomanikule kaotas vaid tulemusega 4:5. Mehele vaja korralikku enda varustust, et ta saaks jätkata spordiga.

Järgmine päev varajane ärkamine, õues on kõik härmas, pime ja külm. Priidu käest kuulen sõnu, mis jäid meelde:

Mehed, miks te seda teete?

Ütleb mees, kes mõtles seda välja. 6:30 start, tee on libe ja kõik sõidavad ettevaatlikult. Esimene tund sõidan nagu triipkoodi skänner, kes üritab registreerida kõik kõverused ja kui midagi avastab, siis teeb piiksu. Päiksetõus oli ikka meeletult ilus, see on hästi meeles.

Teine päev annab ikka tunda, pole nii palju sõitnud, samuti on külm ja energiat läheb rohkem. Lõuna paiku on motiga probleeme. Meie õnneks tuleb meid härra Rein Taaramäe saatma. Grupp ärkab ellu ja keegi pole enam väsinud kuna grupi kiirus tõuseb. Kõik sujub, viimane peatus, Edgaril laud kaetud ja juba ajab meid minema, kaua me passime, natuke on jäänud, minge juba ära, pimedaks kisub, natuke veel ja saabki juba puhata.

Hämar möödus, on juba lihtsalt pime ja me sõidame oma tuledega. 18 km enne lõppu näen, kuidas ees grupp hakkab pudenema ja järjest sajavad maha. Ühelt poolt oli omapärane vaatepilt kui sa näed, kuidas eesolevad suured helkurid vestil algul paistavad, siis on risti ja siis on kadunud üldse.

Ma sõidan Priidu taga, näen kuidas tema paneb külje maha. Ma üritan midagi teha ja näen, et esiratas läheb alt ära ja ma lendan asfaldile. Kõik ilusti aegluubis nii nagu peab. Ja siis… ma olen juba autos ja miskipärast mulle ulatatakse sidet ja ma olen verine. Korraks jääb mõte seisma, ei saa aru, miks ma olen autos, miks kiiver on käes. Sõidan, vaatan, teised ees sõidavad. Ikka ei saa aru, kus ma olen ja miks ma ei sõida ja kus üldse ratas on? Veel hiljem tuleb kuidagi pilt kokku.

Järgmine päev kui sõit oli lõppenud, kuulen, et ma üldse ei tahtnud autosse minna, mis võib olla tõsi. Ma ikka tulin läbi sõitma, mitte autoga loksuma. Samuti saan teada, et olin palunud ennast tagasi viia sinna, kus ma kukkusin, kuna mul oli vaja distants läbida. Seda katkestamise varianti ma ei kaalunud üldse. Vändras kiirabi punktis saan teada, et ma pole ainus hädine. Üks pääses eriti kiiresti, sai ibumetiini ja läks hotelli. Mind ja Maksimi kupatati kiirabisse ja vilkuritega viiakse Pärnusse. Kogu raha eest saab siis sõita vilkuritega kiirabiautos ja veel pikali.

Viimase hetkeni ma räägin nii kiirabiautos kui ka juba Pärnu haiglas, et mul vaja homme Tallinna vändata, mis seal ikka, väike ots on jäänud. Mul miski ei valuta ja mis mul viga saab olla. Seal siis pikapeale ma ikka otsustan, et äkki vaja ikka ennast säästa ja lõpetada. Otsus tuleb raskelt minu jaoks, kuid pea on üks ja seda läheb veel äkki vaja. Nii lähengi koju arstilt saadud paberitega, kus:

Aju jalgrattaga sõites kukkus ja põrutas pea ära…

Sinine silm ja neli õmblust ja kümme minutit mälukaotust ja tutvus musta jääga.

Pühapäeval lähen finišisse tervitama tahtejõulisi. Tore on kõiki näha ja muidugi on kahju, et ei saanud lõpuni selle seltskonnaga olla. See on ikka väärt üritus ja väga suur kontsentratsioon häid ja toredaid inimesi kelle süda õiges kohas. Siis tuli ka mõte, et ma kunagi sõidan selle Tahtejõu Tuuri tegemata jupi ära. Ma ei jäta seda pooleli. Kunagi see on jõukohane ja äkki keegi veel tuleb või kui vaja, siis üksinda.

Pea neli aastat on möödunud, Tallinna Ironman tehtud, see aasta ei ole Tahtejõu Tuuri ja ei saa teha pikka nädalavahetust ja vändata üle 1000km kolme päevaga nagu eelmine aasta. Ainus rahulik nädalavahetus, peale IM-i. Nädala sees rääkisin Tiinaga, äkki teeks lõpuks selle Vändra-Tallinna otsa, midagi peaks nagu tegema. Reede õhtul, tuleb siis otsus, ok teen ära. Tiina ütleb, et tahab ka sõita. Okei, tähendab, et saateautot ei ole mul. Kaart lahti, Strava jne, otsin kus kohas oli see kukkumine, joonistan juurde jupi, kus jäi tee pooleli. Valime välja, kus teeme peatusi, valime poode ja söögikoha, kus võib lõunat teha. Peab hakkama saama, keegi meid ei saada, iseseisev elu. Hommikul esimese rongiga Olustverre. Ainus lähim koht, kust saada mälupildi kaotuse kohta.

Ilm ilus, päike paistab, mida veel tahta. Ei ole muidugi nii külm ja libe kui originaalis. Järvakandis minu üllatuseks toimub igamehe maraton, oleks varem teadnud oleks jooksusussid kaasa võtnud veel. Mis teha, spordikauge inimene.

Kõik ilusti sujub, sõita on lust, Paliveres jäätis, enne Riguldi avastad, kui ilusas kohas me oleme ja kui ilus rannik on. Nõvas kohtume rattamatkajat, kes sõidab Riiga sõbra pulma. Ise on Hollandist ja imestab, miks inimesed väga ei kipu suhtlema. Kas sellepärast, et ta näeb välja kui Lenin? Sarnasus on tõesti olemas, kuid selgitame eesti suhtlemise eripära, vaevalt ainult sarnasus siin mängib rolli.
Edasi Rummu karjäär, Keila ja Tallinna sisse sõites padukas, Harku järve juures lombid rummuni ja hopsti juba Almare Hawaii juures. Kahekesi, 33km/h keskmist. Ametlik lõpupilt tehtud ja nüüd koju, 282 km tehtud 8h 43m. Võlg on minu peas lunastatud.

Selle nelja aastaga on nii mõndagi juhtunud, kuid minu jaoks, see minu esimene Tahtejõu Tuur oli piiride nihutamise allikas ja vast sealt see ratta armastus süvenes väga, väga kõvasti. Võib ametlikult öelda, et peast rattaga põrunud.

Tahtejõu Tuuri pildid: Tõnu Tunnel
Tahtejõu Tuuri sünniloo Priit Salumäe blogis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.