Sport kui teine töökoht

vEveresting + Rapha Festive 500 + 24h sõiduaega

vEveresting on virtuaalne tõusumeetrite kogumine kuni saab kokku Everesti jagu tõusumeetreid ehk 8848 tõusumeetrit. Reeglid on lihtsad, sõidad ühe tõusu üles-alla nii kaua kuni vajalik arv tõusumeetreid on kogutud. Seda saab teha nii õues, mingil mäel või nõlval kui ka virtuaalselt Zwift keskkonnas rattapukil vändates.

Rapha Festive 500 on iga-aastane sõit 24-31 detsember, mil igaüks, kes tahab, võib sõita korraga nii palju kui tahab, et saada 500 kilomeetrit täis. Vahet pole, kas sõidad kõik päevad natuke või teed seda ühe päevaga, peaasi on koguda 500 kilomeetrit. Viimase kahe aasta jooksul on lubatud seda teha ka virtuaalselt.

Jutt viib ideeni

Alustame eelmisest aastast, kui Tõnis Tali 2020. aasta detsembris otsustas, et ta sõidab Rapha Festive 500 Zwiftis. Sai veits nõu anda ja sai lubatud, et sõidan temaga ka veidi kaasa. Trennikavas oli ka parajasti vaja 4 tundi ära sisustada, mida siis ikka veel teha. Sõitsin tookord temaga 100 miili kaasa (160km). Pessu ja Pirita Hawaii poodi, et oma silmaga näha Tõnist ja lihtsalt veidi ilkuda tema kallal.
Tõnis tegi ära sõidu ajaga 13 tundi 26 minutit, koguaeg 14 tundi 10 minutit.

Idee teha kolm asja ühe pauguga tuli nagu alati jutu käigus ja n-ö loogiliselt kujunes välja. Tõnisel tekkis mõte, et võiks teha ka virtuaalse Everestingu. Minul oli selleks hetkeks tehtud nii päris Everesting (Priit Salumäega me olime esimesed eestlased, kes on rattal seda teinud) kui ka virtuaalne (olin ka esimene eestlane, kes kodus seda tegi). Kuna kilomeetreid koguneb üpriski korralikult, siis ei tundunud palju lisaks sõita, et saada 500 kilomeetrit täis. Saaks Rapha 500 ära teha. Ajaliselt mõtlesime, mis see tuleb. Sealt edasi ma pakkusin, et äkki teeks ära juba ka 24 sõidutundi. See oli minu soovide nimekirjas, et miks ka mitte.

Kui aeg jõudis nii kaugele, et jõulud olid kohe käes, siis panime koos Hawaii Expressi turundusjuhi Priit Salumäega paika plaani, et teeme live ülekande. Kõik oli hästi kuni ütlesime, et teeme everestingu ära ja siis keerame kuhugi lapikule maale ja tiirutame seal. Tuli

“EI – EI – EI”,

sõitke seda ühte mäge kogu 24 tunni väitel. Okei, aga siis läheb kogu kalkulatsioon tuksi, hakkasime vaatama mis “päris” mäge siis sõita. Päris mägi oleks siis virtuaalne koopia kas Alp d’Huez, Mont Ventoux, aga matemaatika ei läinud kokku, me oleks tublisti nii üle 24 tunni sõitnud veel edasi. Otsus siis oli: on mis on, aga sõidame virtuaalset mäge “Epic KOM”. Pealtvaatajatel lihtsam jälgida, oleme samas kohas ja me oleme kõvemad mehed kui selle ära teeme! Tulemuseks üritus muutus 24 tundi vEverestinguks. Tõusumeetreid koguneks väga korralikult, 500 kilomeetrit saame nagunii täis ja 24 tundi saab teoorias lihtsamalt ka kokku.

Jõulud peetud kodinad poodi

27. detsembril kell 14 oli start. Miks alustada sõitmist sellisel ajal? Ühelt poolt on nii lihtsam öö üle elada – ei ole nii palju sõidetud ning järgmise päeva õhtul saab rahulikult puhata ja magama minna. See on varasematest kogemusest teada saadud tarkus.

Muidugi andis motivatsiooni juurde, et inimesed said meid reaalajas vaadata YouTube’is ja kommenteerida. Algne plaan oli, et mina kannan üle, mul asi ikaldus arvutis ja youtube taha jäi, nii au ja kuulsus langes Tõnisele näidata oma watte ja pulssi. Kahjuks kahte arvuti pilti korraga edastada meie vahenditega ei saanud, äkki järgmine kord 🙂 . YouTube live oli äge, sai rääkida ja vastata küsimustele. Klubikaaslane esitas meile küsimusi poole kaheni öösel. Nii mõnigi tuttav ja sõber tuli meiega ka virtuaalselt oma kodust kaasa sõitma, mõni isegi kaks korda nii esimene õhtu kui järgnev päev. Ainus naine (Kerttu-Liis Laane), kes meiega kaasa sõitis, liitus meiega pool kuus hommikul, et teha oma trenni ja meid toetada ja nägi ka kui meil sai Everesti jagu (8848) sõidetud tõusumeetreid.

Sõidu jagasime enda jaoks neljaks: esimene eesmärk oli saada 4424 tõusumeetrit ehk pool Everestingut, siis 8848 tõusumeetrit ehk täis everesting. Edasi 10 000 tõusumeetrit, sest siis saab 400+ km täis. Edasi oli juba käega katsuda 500 kilomeetrit. Kui see oli tehtud, siis jäi 2,5 tundi aega sisustada, et saada 24 tundi sõiduaega.

Kui võtta kokku, siis 19 sõidutunni jooksul oli meil väga hea sõit. Me sõitsime paaris ja meie mäest üles aeg oli vägagi stabiilne. Võib isegi öelda, et kuniks 500 kilomeetrit sai täis, ei olnud meil mingeid probleeme. Esimese 4 tunni jooksul iga ring me parandasime aega, tundus lõvisupp nagu täiega. Peale esimest pausi proovisime tagasi hoida, kuid jalad ikka sõitsid ja nagu alla lasta ka ei tahtnud, mõnus oli.

Järgmised 4 tundi, jälle viuhti. Paus, sõime salatit, mis kodus oli tehtud, mingit muud kraami aga kõik oli n-ö tavaline toit. Makaronisalat, mingid saiakesed, joogijogurt, banaanid, spordijook.Krõpsud ja geelid läksid käiku hiljem, kui juba tahke ei läinud alla.

Uni või siis väsimus mul tuli kuskil kella 3 paiku ja piinas nii 4-ni ja siis kadus ära ja polnud enam midagi. Tõnisel selline une väsimus tuli hoopis 9 paiku, samuti mingi tunnike kannatas ja läks üle.

Tuleb välja, et kodus sõita pukki on üks asi ja suures poes on hoopis teine. Tõnis sõitis üldse pusaga, kuna tal oli jahe. Mina sõitsin pro pükstega ja alussärgiga ja minu jaoks oli nagu okei, ei olnud külm ega palav, samas ei higista. Samas kurk andis tunda, et lihtsalt külm on. Õnneks Priit päästis ja tõi buffi. Veits narr oli olla, alussärgi ja buffiga, aga mis sa teed, see oli hea ja optimaalne. Hommikupoole ma juba panin ka sõidusärgi peale ja kui hakkaks soe, siis tegin lihtsalt luku lahti. Tavaliselt ma kunagi ei pane seda, siin lihtsalt keha väsimus andis tunda ja tegelikult õhk poes ei olnud nii soe ka. Rääkimata, et see oli kuiv. Sõidu lõpuks ma sain ikka endale erootika liini tummise hääle. Lihtsalt kogu kurk kuivas nii ära, et sealt midagi väga minu hääle moodi välja ei tulnud.

Kannatused kui kõik on peaegu tehtud

Viimased 2,5 tundi oli kõige raskemad, nagu tõsiselt. Seni mul ei olnud ühtegi mõtet, et raske on, miks me seda teema vms, nagu null. Väga hea oli sõita, kindlasti väsitav, see pole mingi hommikuveeremine kohvikusse, kuid mentaalselt oli kõik väga ok.

Aga need viimased kaks pool tundi. Puudus eesmärk, sõita aega parajaks ei ole lihtne asi, mida teha peale 21,5 tundi. Me proovisime sõita kõige aeglasema ringi, mis oleks võimalik. Algul ma lihtsalt viskasin nalja, et proovime. Kuid see oli NII ebamugav, et otsustasime sõita ikka nii nagu olime sõitnud seni. Sõita nii, et jalad lihtsalt kerivad, see oli valus. Istud, tagumikul, valus, oled püsti, kätel on valus. No pole loodud all olev ratas selle jaoks, vaja ikka sõita. Pingutada oli lihtsam kui seda mitte teha. Keha oli selleks ajaks muidugi juba väsinud, kuid see oli üldine väsimus, mitte mingi häda või vaevus.

Kuidagi me seda aega ära sõitsime, see oli just kuidagi, sest tunne oli, et sekund on umbes sama pikk kui sa teed FTP testi. Valu ei ole nii suur aga see sekundi aeg on kuramuse pikk ja agoonia on sama suur kui testi ajal.

Kuidagi me saime selle tehtud. Tagantjärgi mõeldes, oleks pannud endale eesmärgi 1,5 everestingut, oleks isegi lihtsam olnud. Vähemasti mingi eesmärk oleks, mis ei ole aja sisustamine. Netflix-i vaatamine meil mõlemal kuidagi ei tulnud kõne alla, isegi kõrvaklappe kordagi ei kasutanud. Olime hetkes, rääkisime endavahel, teistega, tegime nalja, vaikisime jne.

Miks küsimused?

Miks ma seda tegin?

Sest miks mitte. Mul oli plaan lihtne, ma tahtsin enda pead tühjaks saada, unustada mingid mured ja probleemid, mis mul kogunesid ja see õnnestus. Samuti tõestada endale, et suudan ja kui keegi ütleb, et pukki sõit on nüri, siis võib küsida, kas ta on seda teinud 24 tundi tundi järjest ja äkki talle ei tundu enam tunnike pukil nüri enam. Samuti treenida enda vaimu ja enda sisemist ahvi, kes tahab anda alla. Hetkel tundub, et me oleme temaga ikka sõbrad edasi. Kindlasti on teisi meetodeid ka, mul juhtus olema selline.

Kas ma vihkan pukil sõidu nüüd?

Kindlasti mitte. See ei asenda õues sõitmist, kuid on kvaliteetne ja kontsentreeritud aeg rattal treeningute jaoks ja mulle isiklikult meeldib seda aega veeta selliselt.

Kas ma teeks uuesti midagi sellist?

Kui ma tegin vEverestingu ära ma ei mõelnud, et teen seda uuesti või tahaks uuesti. Võta näpust seekord isegi ei mõelnud sellele, et vEveresting on omaette raske katsumus, kuna see oli alles soojendus. Seega kunagi ei tea, kui tuleb parajasti huvitav mõte või katsumuse idee. Ega lolli pead kunagi ei tea 🙂

Tõnise miks?

“Kui keegi küsib mult miks ma seda teen, siis… ma ei oska sellele ühtegi mõistliku seletust anda. Kuna tegemist ei ole võistlusega ja mingeid auhindu ei jagata, siis ei ole ka kedagi peale enda võita. Kõige suurem rahulolu tuleb siis, kui pere ja tuttavad ütlevad, et hästi tehtud ja ma olen hull, et seda tegin!”

Kokku me sõitsime virtuaalselt rattapukil 541 kilomeetrit, 13 200 tõusumeetrit 24 sõidutunni jooksul.
Pausidele kulus kokku 2 tundi ja 25 minutit.

 

PS! Juss aitäh pitsa eest mida sa saatsid (tellisid) meile Šveitsist! Väga lux!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.