Sport kui teine töökoht

Tour du Mont Blanc ehk L’Étape du Tour’i after party 🎉

Tour du Mont Blanc – nagu nimi ütleb, midagi on pistmist mäega. Ülesse sinna kahjuks ei saa sõita, ainult nii palju kui tõstukid viivad ja edasi on juba rajad ja liustik. Kui ülesse ei saa, siis ümber ikka saab 🙂

Tour du Mont Blanc on täiesti ametlik sõit, mida see aasta tehti kümnendat korda. Rada natuke muutub, sõltuvalt aastast, kuid mitte palju.

  • 330 km
  • 8300 põksumeetrit
  • Kolm riiki: Prantsusmaa, Šveits, Itaalia

Kõik sõltub perspektiivist, enam L’Étape ei tundunudki väga hulluna 😀 Ainus jama selle sõiduga oli see, et see ametlikult toimus päev enne L’Étape’i ja ma ei arvanud, et olen veel piisavalt tugev, et teha selline sõit alla ja siis minimaalsete unetundidega minna L’Étape’ile. Seega, kui ametlikult ei saa, siis saab pärast minna ja ongi hea, saab sõita nii nagu tahad. Nii saigi planeeritud, et on L’Étape, siis puhkepäev ja siis Mont Blanc. Tiina on saateautos, siis on support ja toit ja jook võtta. Algselt pidin ma seda üksinda üldse ette võtma. Kevadel ma pakkusin Priit Everesting Salumäele, kuid siis ta ei võtnud vedu ja kuidagi lasi üle, lennupiletid tagasi tal olid ka juba ostetud, seega kuidagi väga ei klappinud ja oleks pidanud skeemitama. Nii see jäigi. Kuna minu ja Priidu puhul tundub, et head mõtted tekivad lennujaamas, siis Riias oodates oma lennukit sai järjekordselt mainitud, et teen seda sõitu. Küsimuste järgselt, kas mul on kõik korras, tekkis Priidul ka mõttepaus. Ütleme nii, et selle ajaga kui ma tellisin toitu, suutis Tiina müüa sõidu Priidule maha :D. Nüüd siis me juba kahekesi pidime seda ette võtma, mul on paariline ja mõlemal on väljakutse, lihtne.

L’Étape tehtud, järgmine päev sõitsime kogu kupatusega oma väikeses Seat Leonis sellisesse kohta nagu Les Saisies, kus on start ja finiš. Kogu see mustlaslaager kuidagi mahtus autosse, kolm inimest, kaks ratast, kaks rattakasti, söök, jook ja muu kola. Ma ei kujuta ette, kuidas taga sõita oli, põhimõtteliselt kui ülekoormatud soomusautos.

Auto mahtuvuse testija – Priit V

Sättisime ennast kohale, kohustuslik pitsa võetud. Priit hakkas uurima, et mis see profiil ikkagi on, kus peatume jne ja minu meelest alles siis ta sai aru, millesse mässis ennast. Tegelt me mõlemad veel väga hästi ei saanud aru. Saime aru, et see pidu kestab ikka meil päikeseloojanguni. Ma kodus arvutasin, et saab 15 tunniga hakkama, jama oli nüüd see, et esituld ma kaasa ei võtnud. Tagatuli oli, aga millega teed valgustada ei olnud. Seega startima pidime enne päikesetõusu, kuid mitte pimedas ja siis ikkagi oli oht, et jääme pimeda peale.

5:45 meie ametlik start. Algus on ilus, mäest alla, mingi 15 km. Siis profiil näitas natuke ülesse ja uuesti alla. See natuke ülesse oli 10 km, kohe laks vastu nägu, mis sa ikka vahid imepisikest profiilipilti, perspektiiv on teine. Mis seal ikka, me sõitsime Chamonix’i poole, me olime optimismi täis ja oli mega ilus hommik. Mont Blanc siin kohe meie ees paistis. Külad, millest läbi sõitsime olid väga ilusad, elu hommikul juba kees. Siin kohal on raske kirjeldada kui ilus oli, seda peab nägema kohapeal ja pilt või video seda ei anna kahjuks edasi. Need teed metsa vahel, raudteesild jne.

Edasi profiili järgi, mis oli minu peas, pidi toimuma hästi pikk tõus Col du Grand Saint Bernardile, 2443 meetrile, selle raja kõrgem koht, üleval pidi olema ilus järv. Tõusu omajagu, 47 km, reaalsus oli aga see, et me sõitsime Col de Champex’i otsa 1490meetrile, keskmise 7,2%, vahel kiskus üle 10% ja seda lõbu oli 14 km. Okei, minu peas, oli veel nagu selline väike põks profiilil. Kuna ma ei ole eriline protsendi või tõusu nohik, siis ma ei lasknud ennast häirida veel, nagunii saime aru, et see mis tundub väiksena päris elus ei ole nii. Las siis olla, mõtlesin mina. Priit samas ei arvanud juba nii ja hakkas väljendama oma ebameeldivust nagu normaalne klient, et teda tüssati kui müüdi talle see reisituusik. Eks ma oleks oma pahameelt ka väljendanud olles Priidu rattasussides. Saime lõpiks ülesse ja siis tuli laskumine, okei pidigi väike laskumine olema aga see ei olnud väike, see kestis ja kestis, oli üliilus ja äge aga see oli pikk, 12 km. Siin juba minu maailm kukkus ka kokku, mis profiil meil on, tee on õige aga see profiil on küll metsas.

Ronime edasi, ikka peab olema kuskil see Col du Grand Saint Bernard, selleks ajaks minu segadus asendus muude probleemidega, nimelt palavus. Päike oli parajalt juba mitu tundi ikka seniidis, lagi pähe. Selline mõnus 35 kraadi ja nii mingi 12 kilti ülesse, ronid ja ronid. Tuli tunnel, loen oh lahe mingi koht “Tunnel” 6 km eemal on, mõtlen päris naljakas ja ise me sõidame tunnelisse kohe sisse. Sõidame selles tunnelis, tunnel on ikka protsendi all, pole mingi lausik, 5-6% ühtlaselt. Isegi mõni rattur tuli vastu. Sõidame ja sõidame, tunnelis on hea jahe. Kui aju jahtus piisavalt maha, siis ma sain aru, et see sama tunnel, mida me sõidame, ongi 6 km pikk, on ikka kohuke, väljast brünett, seest ikka blondi ajuga mees. Tunnel sai ka otsa, olime 1900 meetri peal, ronida veel 500 meetrit püstiloodis. No ja me ikka ronisime, 9% oli suht miinimum, mida Garmin näitas. Ehk siis kui kilomeetri keksmine oli 9%, meil ikka viskas 14+ protsendini. Ütleme nii, et minu jutt Priidule, et see on pikk ühtlane tõus keskmisega 5%, ei olnud päris vale. Mäe keskmine protsent on isegi 4,8% aga ütleme nii, et ma lihtsalt jätsin mainimata, et viimased 6 km on ikka täitsa loodist väljas. Minu lohutav jutt, et üleval on ilus järv ja pühaku kuju, ei tõstnud minu aktsiaid Priidu silmis. Kuna populaarsus oli hetkel langenud, siis ma olin vakka, ja olin vaikselt nõus kui pekkis ja “Paides” on asjad ja see mägi. Selleks ajaks ma pettusin ka endas, kuna sain aru, et kodutöö ikka totaalselt tegemata. Lõin ühe käega telefoni lahti ja otsisin profiili välja. Selle, mis on lehel ja mida näitas GPS track ja konstanteerisin pekkis fakti. Mina, valge turistina, vaatasin ilusat profiili joonist lehel, vaatasin GPS tracki, nägin, et on täitsa olemas mäed, mida sõidame ja kõik. Aga ei vaadanud, et tee peal on hoopis kaks teistsugust mäge ennast sisse pressinud ja ilus illustratsioon on lihtsalt illustratsioon mingist ajast. Õnneks kilometraaž on sama ja ka tõusumeetrite arv sama suuremas pildis, lihtsalt, mis hetkel, mis mäge võtame on tiba teine. Raputasin endale tuhka pähe ja palusin vabandust, et reisikorraldaja pani puuse. Järgmine kord targem.

Kõik hea saab aga otsa ja oligi tipp, Itaalia paistis. Tipus, Itaalia poolel ootas juba Tiina ja meil oli plaanis võiku peatus. See oli suhteliselt vaikne peatus, ei olnud siin nalja ega jutu ajamist. Võileib ja cola, cola ja võileib, järv, kuju, berhardiinide kujud.

Selle sõidu hea omadus oli see, et ülesse ja alla oli umbes sama palju. Nii me alustasime alla sõitu Itaalias. Ja see kesti ja kestis ja kestis, 37 km järjest, edasi hakkas kergelt ülessee minema, kuid räme tagant tuul aitas meid. Oleks vastupidi olnud, oleks vast ikka veel seal olnud. Meie muidugi langesime aga temperatuur tõusis, tunne oli nagu oleks ainult lähemale leiliruumis ahju poole liikunud. Nii me olime tubli kaks tundi 40+ kraadi sees. Higistada ei jõudnudki, lihtsalt olid kergelt kleepuv. Üks hetk tundsin, et tahaks käte asendit muuta ja panin leksul käsi hoobade peale. Sama kiiresti ma võtsin nad ära ka, sest need olid tulikuumad ja mõtlesin, et pärast veel saan põletused, poleks vast saanud aga tunne oli võigas.

Meid ootas Col du Petit Saint-Bernard 2188m, Priit küsis, et kui kõrgele meil on vaja ronida, ütlesin kahe tuhande saja peale, tuli põhimõtteliselt sõim vastu, sest ta oma peas pidi ronima vaid 1900m peale. Ametlik 22,6 km tõus ikka venis, kuigi jalad peale eelnevat laskumist suutsid kuidagi ära taastuda, siis nüüd andis kuumus tunda. Kuigi me käisime kraanide juures ja loputasime pead ja kastsime ennast, siis see oli ikka kurnav. Sai ka see mägi otsa.

Nüüd oli lihtne üks L’Étape’il sõidetud tõus aga teistpidi ja siis ainult koju ära. Cormet de Roselend – L’Étape’il me laskusime, nüüd ronisimi seda külge ülesse. Priit veel ütles, et seal olid head ilusad sirged, kust laskuda. Nüüd need ilusad sirged me võtsime ja nühkisime ülesse. Tipu pool päike oli juba õhtas ja meil oli vaja suhteliselt käbelt alla jõuda. Sõidame alla, näeme kuidas Tour de France’i ootajad seisavad tee ääres. Vedas meil ja nendel ka, et me seal veel saime sõita ja neid lõbustada. Nädala lõpuks mudalaviin ja lühendatud tuuri etapp ja mitte mingeid profirattureid seal. Vedas ka Priidul, kes lõpuks nägi ilgelt suurt järve, mida ta L’Étape’i ajal üldse ei pannud tähele, kuigi sõitis siis ülesse. Kiiresti alla, päike loojub. Sõidad prillidega, juba näed kehvalt, ilma aga ei saa, sest putukad lendavad.

Alla, kiire Red Bull ja ehk nendel tiibadel saab koju, mis see väike põks nüüd on, 14 km jäänud koduni 6,3% keskmist 1650 meetril tipp. Sõidame vaikuses ja siis kuulen Priidu käest: “Ma ei suuda enam vait olla, ma pole kunagi niikaua vait olnud, tundide viisi, Eestis kogu aeg räägid, siin terve tee oled vait”. See tähendas ainult ühte, oli vaja jututeemakaardid välja võtta. Jutustades aeg möödus ikka kiirelt, me sõitsime juba autotuledes, Tiina taga, kott pime. Tulesid meil ei olnud, ainult minu tagatuli, mis vilkus nüüd Tiinale autos silma. Need paar kohalikku, kes mööda sõitsid ergutasid meid, eks said aru, et me vabatahtlikult ei jäänud pimeda peale, no ja just alles toimus nendel võistlus siin. Üldse mulle tundus, et selle küla jaoks on Mont Blanci sõit ikkagi suur asi ja tunnustatakse neid, kes on seda läbi teinud. Meie maja paistab, keerame ära. Wohoo tehtud! Üks pikk ja ilus päev tehtud!

Mis edasi, pessu, sööma, või magama? EI! “Anna palun pildid ja ma panen Stravasse ülesse.” Kuradi rattapeded ja iluleedid.

Tour du Mont Blanc
  • 330 km
  • 8951 meetrit püstiloodis
  • Col des Montêts (4kat / 1461m), Champex (3kat / 1497m), Col du Grand-Saint-Bernard (HC / 2469m), Col du Petit Saint-Bernard (1kat /2190m), Cormet de Roselend (1kat / 1968m), Col des Saisies (1kat/ 1650m)
  • Keskmine kiirus: 20.9 km/h
  • Sõidu aeg: 15h 44m
  • Kokku koos peatustega: 16h 50m
  • Keskmine temperatuur 24,3°C, maksimum 43°C

Teadaolevat olime esimesed eestlased, kes on seda sõitu teinud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.