Sport kui teine töökoht

Maraton-id

Keeruline on kirjutada midagi põnevat maratonist, kui just ei ole väga eriline rada, kus jooksid või siis eriti huvitav koht. Muidu lugu oleks selline: “Käis stardipauk! Hakkasin uhama, jooksin kohe mõnest inimesest mööda! 14. kilomeeter, ma jooksen, tunne on hea. 21 kilomeetrit, pool tehtud, väga hea! 38. kilomeeter, ma ikka jooksen, miks ma ikka jooksen? 40. kilomeeter, mulle tegelikult on jooksmine sünnist saati vastik olnud. 42. kilomeeter, see finiš, see ju juba paistab! Viimastel 200 meetril ma panin silmad kinni ja lasin looma välja! Järgmine päev on raske kõndida.”

Vaatamata sellele, et see on võib-olla igav postitus, õnnestus mul see aasta osaleda kolmel maratonil. Tallinna maratonil, maastiku maratonil ja vana-aasta maratonil. Tegelikult sai ka Tallina Ironman-il maratoni joosta aga see ei lähe siin arvesse. Loeme ikka puhtalt maratoni jookse.

Tallinna maraton

Sellega oli mul personaalne kana kitkuda, osalesin kolmandat korda. Esimest korda läksin for fun jooksma. Teisel korral eelmine aasta maraton ebaõnnestus, poole distantsi peal olin sellistes krampides, mida pole kunagi kogenud. Edasine pool oli jalutamine, tuttavatega rääkimine ja lihtsalt sörk lõpuni.

See aasta oli kindel plaan lõpuks alistada kolme tunni piir. Teadsin, et olen suve otsa vastavat tempot lihvinud ja kõik eeldused olid olemas. Sellise plaaniga oligi mindud. Kui välja arvata stardisagimist ja seda, et mind ei lubatud alguses esimesse stardigruppi, kuna sellest aastast oli tähtis, mis number sul on ees, oli kõik väga rutiinne. Eks see oma moodi naljakas oli, kui sa kindla sammuga lähed esimese 300 gruppi, näed juba tuttavaid, hakkad rääkima ja siis sind palutakse lahkuda kuna sinu number on 2614. Hilja registreerisid ja pead olema neljandas stardigrupis. Kuna minu jutt ja ka kaasvõistlejate jutt, et uskuge see mees jookseb küll kiiresti, ei jätnud erilist muljet korraldajale ja öeldi, et ma võin saada disklahvi, kui ma välja ei astu, siis jäi ainult üle minna staapi, küsida endale kleeps numbrile, et ma olen esigruppi väärt. Õnneks jäädi seal seda uskuma ja ma sain ikka eespoolt minna.

Edasi oli puhas jooksmise vaev. Ei olnud midagi naljakat, ega meeletult lõbusat, samas kannatust ka ei olnud. Puhas töö, eks mingi hetk on ikka tiba raske aga see läheb üle. Kella vaatad minimaalselt, pea on välja lülitatud ja sa lihtsalt jooksed. Minu õnneks ma püüdsin suhteliselt varakult kinni #HeadInimesed Raido Mitti kes tegi tempot Marion Tibari jaoks. Nendega oli hea joosta samas tempos ja ei saanud viilida. Lõpukilomeetritel sai eest ära minna ja lõpuks ma nägin maratoni aega, mida juba eelmisest aastat sihtisin.

Aeg: 2:56:07
Tempo: 4:10 min/km
Koht: 53

Maastiku Maraton

Eesti Maastiku Maraton on klass omaette. Eelnevate aastate piltide ja jutu põhjal oli märksõnadeks väga ilus maastik, rada ja unustamatu kogemus. Metsas kitseradadel joosta, rabas ja laudteel on tiba keerulisem, kuid ma ei osanud arvata, mis see tegelikult on.

Maraton algab Lahemaa Rahvuspargist ja lõpeb Kõrvemaa looduskaitseala keskuses Aegviidus. Tundub äge, pole mingit ringitamist. Kui väsid ära ja ei jaksa, siis sinu enda mure on kohale saada 🙂 Täpselt nii nagu peab.

Start metsas, kõik ilus, hakkame jooksma. Spordisõber Leivo kõrval, ega midagi võtsin talle sappa ja tulin tema järgi. Tempo ikka maratonile vastav, ütleme nii, et minu jaoks tol hetkel kiire. 4:10-4:20 min/km vähemalt nendel hetkedel kui ma kella suutsin vaadata. Reaalsus oli see, et ikka oli ka 4:50 vahepeal ja mõned korrad pidi hoo üldse maha võtma. Või mis maha võtma, jalg oli lihtsalt poole sääreni kuskil maa sees. Kogenud maratoonarid ütlesid, et rada on see aasta kuiv, seega lust ja lillepidu. Minu jaoks pidu polnud. Nina maas, sa vaatad ees oleva mehe jalgu ja otsid mingit tugevamatki maa lapikest või hüppad lihtsalt kändude, juurikate vms vahel. Seega ainus loodus, mis ma nägin, oli minu nina ja jalgade ees. Kui saadi n-ö rajale, eks kohe kompenseeriti eelnevat tempolangust. Ütleme nii, et klassikaline linnamaraton on siin kõrval poisike.

Keha hakkas andma märku, “mida sa teed minuga!” umbes neljandal kilomeetril. Ega ime pole, veel nädalatki polnud möödunud, kui alles tulin mägedest tagasi. Everesting, Hawaii KOM – mõned tuhanded tõusumeetreid, kui täpsem olla 25 800 tõusumeetrit ja pea 1200 km oli sõidetud. Ütleme nii, et ei olnud esimene värskus kehas ega jalgades.

Mõtlesin, et ehk peas on asi kinni, ei tohi nii raske olla ikkagi. Sellise mõttega ma kestsin ära kuni 8. kilomeetrini. Mõtlesin, et teises toidupunktis lasen grupil minna aga ei, jalad otsustasid ise, et nad ei liigu kiiremini. Lasin grupil minna, võtsin käigu välja ja mõtlesin, et jooksen umbes täpselt 5 min/km.

Selle tempoga keha juba ei protesteerinud, leppis olukorraga. Pilku sai tõsta juba ülespoole ja sai juba vaadata natuke kaugemale kui esimesed kaks meetrit. Nägin juba, kus jooksen ka ehk siis oli aega ringi vahtida. Ja oli mida vahtida. Tõsiselt väga ilus.

Selliselt sai nauditud rada, seniks kui jäi 8 km, siis keha otsustas, et veelkord aitab ja tuli veel käik allapoole. Eks see rada soosis ka seda, kogu aeg üles-alla. Sörgid/kõnnid künkale ja alla ja nii viimased pooleteist tundi järjest. Selline avastamise rõõm nagu esimest korda Haanja 100-l. Sa lihtsalt piinled ja imestad, kuidas saab sellisele distantsile leida nii palju künkaid, meie lapikul maal. Tempo langes, aga oli juba täiesti suva, sa tahtsid lihtsalt lõpetada.

Selle maratoni võlu on ka see, et tegelikult sul nüüd lõpuks on aega ka toidupunktides n-ö olla kui sa juba otsustasid, et see on osalemise rõõm. Rahulikult jood kurgivett, sööd banaani või mis parasjagu alla läheb, kuna keha lihtsalt ei saa aru, mis toimub.

Aeg: 3:43:59
Tempo: 5:17 min/km
Koht: 17

Edasi saun, tünnisaun ja jalgade valu. Kõndimine kuidagi ei õnnestunud. Polnud ammu nii endaga katki olnud ka järgmine nädal.

Müts maha Timmo Tammemäe ja Estonian ACE Salomon Adventure Racing Team ees – see on klass omaette. Korraldus, rada kõik on väga äge. Tulen kindlasti uuesti.

Vana-aasta Maraton

Kolmas aasta osalen, kaks aastat järjest jooksin teatemaratoni ehk pidi jooksma ühe viiest 8,44 km ringi. See aasta tundus aga miskipärast hea mõttena lõpetada aasta viimase stardina just maratoni distantsiga.

Ilm muutus sel päeval talviseks -8 kraadi, lumi, päike nagu päris õige talv. Erilist plaani mul nagu ei olnud. Teadsin, et tegelikult peaksin suutma ära joosta kuskil kolme tunni kanti maratoni. Samas ei hakanud midagi suurelt planeerima – talv, ei tea kuidas ilm mõjub ja mis tunded tekivad. Vähem ootusi, siis ei ole pettumust kui miski ebaõnnestub.

Ees ootas 5 ringi, stardis seltsiks jälle Leivo ja Timmo. Pauk ja minek. Edasi pole midagi väga põnevat, ma startisin esimest korda võistluse ajal naelikutega, Rocca Al Mare kooli juures asfaldi sirge oli kuiv, seal veidi klõbistasin, mujal olid aga naelad kasuks minu meelest. Eks aja jooksul rada trambiti siledaks ja kohati oli see ka jääs, seega mina jäin oma jalatsivalikuga rahule.

Kolm ringi oli tehtud, vaatasin, et tempot suudan ilusti hoida, kuid teadsin, et vara veel hõisata. Nii oligi, viimane viies ring oli muidugi emotsionaalselt lihtne, kuid füüsiliselt juba päris raske. Sääred olid nii jooksust kui ka külmast nii kinni, et joosta hakkas juba valus. Samas ma ei tahtnud alla jääda ja panin tahtejõu tööle. Enne viimast ringi, tagasi keeraamise kohas ma nägin, et mind hakkab kinni püüdma üks jooksja. Enne ma möödusin temast, kuid nüüd mul tempo hakkas veidi langema ja ta hakkas lähenema. Kõik oli hästi kuni viimase 500 meetrini, vaatan tüüp jõudis minu kõrvale. Panen juurde, tema tuleb järgi. Siin kohal ma mõtlesin, pekki, tuleb, mis tuleb, põhimõtteliselt silmad kinni ja 400 meetrit sprint. Tuli ära! Pärast isegi tänasime üksteist finišis, eks tuli egole pai kui inimene tunnistas, et ma olin see kord kiirem.

Tol hetkel nägin ainult kellal, et tuli alla kolme tunni maraton. Äge, aasta lõpus ja selline aeg, pole paha 🙂

Aeg: 2:58:26
Tempo: 4:13 min/km
Koht: 4